Kuidas ma stressiga toime tulen?

Mul on hästi palju tegemisi ning pidevalt hingavad kuklasse lähenevad tähtajad. Paratamatult tekitavad kohustused ja pidev väsimus stressi, millele ei aita üldse kaasa, kui peab tegelema ärritavate inimestega.

Kuidas selle kõigega toime tulla? Olen lugenud palju “tarku” artikleid sellest, kuidas vähendada stressi ja hoida oma elu korras, kuid ausalt öeldes tekitavad need mulle veel rohkem stressi. Kes nad üldse on, et öelda mulle, kuidas ma oma elu elama pean ja mis just mind aitavad?

tumblr_n74coy5qye1qak6o9o1_500

Siin siis mõned viisid, kuidas mina olen oma stressiga üritanud toime tulla.

  1. Söömine. Kui on olnud halb päev või tunned, et ülesanded on kuhjunud ja enam lihtsalt ei jaksa, siis tuleb teha/osta midagi head süüa ja lihtsalt olla ja nautida. Minu puhul on aidanud koogid, kommid, vana hea šokolaad ja üleüldse kõik magus. Viimasel ajal ma seda pole harrastanud, aga gümnaasiumi ajal küll. Kehakaalule see eriti hästi ei mõju ja pikaajaline lahendus pole, aga teeb vähemalt korraks olemise paremaks.
  2. Trenn. See aitab viia mõtted mujale ja keskenduda millelegi muule. Loomulikult meeldib mulle käia jooksmas ja siis palju mõelda, aga tihti saan niimoodi uusi ideid ja motivatsiooni ja hiljem on kergem. Rühmatreeningud on eriti head, sest siis pole eriti aega oma mõtete jaoks, vaid peab keskenduma just seal ruumis sel hetkel toimuvale. Trenni pole ka viimasel ajal jõudnud. Kiire on ja külma ja pimedaga välja jooksma ei kipu.
  3. Vähem hoolimine. The less you care, the happier you’ll be.  Nii ongi! Kui ei hooli piisavalt, siis ei teki ka stressi. Küll kõik laheneb ja lõpuks saab ju kõik tehtud. Eks. Mul on koolis päris raske, aga pärast seda, kui ma enam tulemustest väga ei hooli, on palju kergem. Teen nii palju kui vaja, aga väga ei pinguta. Nii palju ma õnneks veel hoolin, et rühmatöödes ei taha teisi alt vedada ja kui ettekandeid on vaja teha, siis ei taha, et oleks piinlik.
  4. Šoppamine. Seda teen ma palju. Liiga palju. Avastasin suve lõpus asju pakkides, et mul on liiga palju asju ja ma ei saa aru, kuidas neid nii palju kogunenud on. Ja paar nädalat tagasi pärast pingelist tööpäeva, kui stressitase oli kõrgem kui Oleviste kiriku torn, läksin ma poodi ja ostsin endale uue pluusi. Mul polnud seda tegelikult vaja, aga see oli ilus ja tekitas mulle hea tunde. Siis jõudis mulle kohale, miks mul nii palju asju on: stress. Kui mul on raske ja stressitase tõuseb, tekib mul vajadus endale midagi uut osta. Alles eelmisel nädalavahetusel ostsin mitmekümne euro eest endale uusi meigiasju. Võin endale rahuliku südamega lõpmatuseni huulepulki soetada. Ja see aitab.
  5. Sõbrad. Inimesed, kellele kurta, kui raske elu on. Kellega minna õhtul “ühele” joogile. Kellel on täpselt sama raske. Kes ütleb, et kõik saab korda. Või kellele lihtsalt vahel viriseda. Ma vahel mõtlen, kuidas mul üldse veel sõpru on, sest mul on tunne, et ma kogu aeg räägin ainult sellest, kui väsinud ma olen ja kui raske kõik on. Seda enam olen ma õnnelik ja tänulik, et mu sõpsid mind veel hüljanud pole. You are the best! 

 

Ma tunnen vahel, et mu elu ongi “kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha”. Sest mul pole aega tihti koristada ja ikka näen paari tolmurulli kuskil toanurgas ja samas olen jälle uue huulepulga ostnud. Nojah, elu on selline. Vähemalt praegu. Mida te teete, et sressiga toime tulla? Ma praegu olen asendanud söömise uute asjadega, aga kui kellelgi on mingi kasulikum nipp, mida teha, siis PALUN, ärge jätke seda enda teada, vaid jagage ka minuga!

Olge mõnusad!

Liisa

Küll kõik laheneb

Nagu ma septembri alguses arvasin, ongi praegu hästi kiire ja raske. Ma olen väsinud.

Väsinud sellest, et mul pole motivatsiooni.

Väsinud tegemast asju, mida ma ei taha.

Väsinud külmast tuulest ja ebamäärastest sademetest, mis aeg-ajalt taevast alla sajavad.

 

Tegelikult on ka palju head. Eile oli esimene advent, mis tähendab, et varsti on jõulud ja mu kauaoodatud puhkus! Saan rahuliku südamega oma jõuluplaylisti kuulama ja mandariine sööma hakata. Ja algamas on kolmas iga-aastane insta-projekt #jõuluhetk, millel soovitan silma peal hoida 🙂

Sel nädalavahetusel oli mul laager Leelodega, kus salvestasime laulupeo laule ja harjutasime Leiu eksamiks. Tuleval laulupeol on neidudekooridel nii-nii ilusad laulud! Kuna ma suutsin oma hääle kuskile ära kaotada, siis ma sain palju kuulata, kuidas teised laulavad ja nii ilus ja soe oli!

Paar nädalat tagasi sain ka lahendatud ühe mure, mis oli mul tükk aega sees kripeldanud ega lasknud mul muule elule korralikult keskenduda. Olen tohutult õnnelik ja uhke, et kõik korda sai. Hea ja rahulik on olla.

Ülikooli ball tuleb jälle. Ja ma lähen seekord! Olin strong independent woman ja kutsusin sõpsi endaga kaasa ega saanud seekord korvi. Eelmisel nädalal leidsin juhuslikult ka endale kleidi, niiet ma olen nüüd täiesti valmis minema! Olen väga elevil, seal on kindlasti väga äge! 🙂

dsc_1652

Olge mõusad ja nautige algavat jõuluaega!

Liisa

Uuri, analüüsi, mõtle

Istudes järjekordset kodust tööd tehes tühja wordi-faili taga, hakkasin mõtlema, kas ma ikka saan kõigega hakkama ja kas see lõputunnistus on seda kõike väärt. Viimasel ajal taban ennast tihti mõttelt, kelle jaoks ma seda teen. Ratsionaalsus minus ütleb, et kuna ma olen juba nii palju aega ülikooli panustanud ja juba väga suure töö ära teinud, siis tuleb see ka lõpule viia. Samas teine osa minust üritab mind veenda, et ma ei pea tegema midagi, mida ma ei taha ega naudi. Mul on nii raske end motiveerida kirjutamaks akadeemilisi analüüse erinevatest kampaaniatest, ajakirjanduslikest ajastustest, uurimismeetoditest ja millest kõigest veel. Kirjutamisest veel raskem on lugemine. Need pikad ja tihti vanad ennastkordavad teadustekstid, mis on halva kvaliteediga arvutisse skännitud. Ma päris ausalt pole vist kolme aasta jooksul üle nelja raamatu läbi lugenud. Kui mitte arvestada erialast kirjandust, loomulikult. Aga see selleks.

Olin septembris ülikooli naastes uut energiat ja avastamisrõõmu täis. Motivatsiooni oli jalaga segada. Eriti rõõmsaks tegi see tugi, mis mul sõprade näol seljataga on! Mu päris oma support group, kes on nõus mind toetama sellel raskel teel. Kes lubas minuga oma vanu konspekte ja kodutöid jagada, kes niisama hea sõnaga toetada. Vahel on tunne, et teised usuvad minusse ja mu võimetesse rohkem kui ma ise. Kuidas te seda teete? Mida te näete?

Ma tunnen ennast väga lollis olukorras olevat. Ma tean ise kõige paremini, kui vähe mul on aega ja kui täpselt ma oma graafikust kinni pean pidama. Aga siiski ei suuda ma end kokku võtta, et keskenduda ja asi lihtsalt ära teha. Tihti ongi ju kõige raskem see alustamine, aga kui juba asja kätte võtad, siis saab päris ruttu tehtud. Kui ma ei raiskaks aega sellele, et mõelda, kui palju mul on teha ja kui vähe selleks aega, vaid hakkaks kohe oma ülesandega pihta, saaks ma kõik õigeaegselt tehtud ja aega jääks ülegi. Ometigi raiskan ma isegi selle peale mõtlemisega oma väärtuslikku aega.

Nii suur tahtmine on kõigele käega lüüa ja ülikool nurka visata. Kas ma selliseks olengi muutunud? Kas 16-aastane mina oleks mu üle uhke? Vaevalt. Olin ju nii ambitsioonikas, aktiivne, motiveeritud. Jõudsin alati kõike ja kõikjale. Mul olid ideed, plaanid ja ettekujutus tulevikust. Aga tegelikult mulle ju meeldib ülikoolis. Mulle meeldivad mu fanaatilised ja oma teemast suures vaimustuses olevad õppejõud, arutelud teiste intelligentsete inimestega, põnevad seminarid ja kogu see mitte-akadeemiline pool koolist. Ometigi suudan kodutöid tehes ära unustada selle sära, mis oli mul silmis, kui järjekordselt ülipõnevalt seminarilt läbi sügisese toomemäe koju kõndisin.

img_20161004_192305

Olge mõnusad ja nautige sügist!

Liisa

Tere taas, ülikool!

Jah, ma olen tagasi ülikoolis! Sellest, miks ma eelmise aasta koolist vabaks võtsin, kirjutan kunagi pikemalt, aga nüüd on kõige tähtsam see, et olen tagasi ja püüan selle baka ära lõpetada. Mul on viimase aasta kohta häirivalt palju EAP-sid vaja teha, aga kuidagi saab ikka hakkama, eks?

Koolis on hästi imelik käia, sest suurem osa mu kursakaaslastest lõpetas kevadel. Loengutes on väga produktiivne olla, sest kuna mul pole kellegagi väga lobiseda, siis keskendun rohkem sellele, mida räägitakse. Esimestel nädalatel ei kandnud isegi arvutit kaasas, vaid tegin märkmeid VIHIKUSSE! Ma tean! Mul endal ka raske uskuda. Kõige rohkem kartsin (ja veits kardan siiani) rühmatöid. Kellega ma neid teen, kui mul sõpru pole??? Varem väga strateegiliselt valitud rühmatöökaaslasi pole enam. Samas saan tulla välja oma mugavustsoonist ja panna ennast natuke rohkem proovile.

Proovikive on sel aastal tulemas rohkem kui küll. Ma üldse ei oota, kui päris aus olla. Esimene kuu läks päris kergelt. Nägin vanu lemmikuid ja kohtasin uusi. Suur töö kohe pihta ei hakanud. Samas ega väga pikalt ei lastud harjuda, vaid kohe pidi hakkama seminaride jaoks pikki tekste lugema ja koduseid töid tegema. Ja nüüd hakkab vaikselt see hullus pihta, kui igal nädalal on mitu tähtaega ja ma juba tunnen, kuidas unetud ööd mind ootavad.

Kooridega pole ka tegemisi vähemaks jäänud. Paar nädalat tagasi oli TNK hooaja esimene esinemine ja tuleval nädalavahetusel on Leelodega hooaja esimene konkurss. Tegevust jätkub.

dsc_0496

 

Olge mõnusad!

Liisa

Vaikuse kaja

Hei, sõbrad, kuidas teil läheb?

Ma pole siia nii ammu midagi kirjutanud, et isegi uut kujundust näen esimest korda…

Mul läheb hästi. Ma arvan. No enamasti vist ikka hästi. Kui midagi otseselt halvasti pole, ju siis on hästi. Mida aeg edasi, seda raskem on sellele küsimusele vastata. Mida see üldse tähendab? Okei, las ta jääda.

See, et ma pole üldse kirjutanud, et tähenda, et mu elus midagi põnevat ja kirjutamisväärset pole toimunud. Vastupidi. Selline tunne on, et elu on päevast päeva samasugune, aga ometi vaadates tagasi isegi paari kuu tagusesse aega, on kõik teistmoodi. Erinevatel põhjustel, mida lahkan võib-olla kunagi hiljem, olen hetkel akadeemilisel puhkusel. Olin 14 aastat järjest õppinud, oli viimane aeg väike paus teha. Seega möödub suurem osa mu ajast tööl ja kui ma parasjagu tööl pole, on suur tõenäosus, et olen kooriproovis või magan. Uneaega ja ka mingil määral vaba aega on mul kõvasti rohkem, võrreldes eelmise õppeaastaga. Ühest küljest on see uus kogemus väga hea ja vabastav, teisest küljest olen ma jubepalju mõtlema hakanud. Enamasti on mõtlemine positiivne, aga mul on kalduvus üle mõelda ja kõik enda jaoks halvaks mõelda, siis see alati nii tore pole.

Sel aastal on nii palju ägedaid asju tulemas!

Kõigepealt Leelo 20 juubelikontsert 17. aprillil Lauluväljaku klaassaalis. Appi! Olen selle pärast niiiii elevil, aga samas on nii suur hirm. Ma alati närveerin esinemistel solistide pärast ja üritan koori sees olles neile nii palju positiivset energiat ja julgust suunata, kui suudan. Nüüd on mul suur hirm, et mu enda närv ei pea vastu ja ma vean oma armsaid tüdrukuid alt. Samas on minevik näidanud, et ma suudan oma hirmu ja närvi päris hästi varjata ja nagu üks vanem proua teisele enne Estonia lavale minekut ütles “Fake it till you make it”.  Loodan parimat. Meil oli jaanuaris Viljandis laager, kus esinesime esimest korda oma selle hooaja lauludega. Vähemalt osaga neist. Ma ei pea ennast eriti emotsionaalseks inimeseks, aga seal ma ei suutnud ennast üldse tagasi hoida. See oli nii ilus!! Tegime enne kontserti esimest korda klaverisaatjaga laule läbi ja ma lihtsalt ei suutnud ühte laulu kaasa laulda. Kontserdil oli natuke parem olukord, aga siiski pisarad voolasid ja hääl värises. Ja see oli alles esimene esinemine! Ma ausalt ei tea, kuidas ma selle juubelikontserdi üle elan! Ilmselt lahistan pool kontserti nutta seal laval.

Noortekooriga oli meil täna hästi vahva salvestamine ERRi jaoks. Oi kui mures ma olin. Vähe sellest, et ma pidin igas teises proovis närvivapustuse saama valede rütmide pärast, võisin ma ise iga hetk hakata kogemata tenorite viisi laulma. Jah, seda juhtus päris tihti. Aga täna seal ERMi uues majas oli kõik kuidagi helge. Vana hea, et võtame ennast esinemiseks kokku ja teeme ära! Loodan, et välja tuli sama tore, kui tundus ja 10 aasta pärast, kui see kuskilt ERRi arhiivist välja kaevatakse, pole piinlik ennast vaadata. Nüüd hakkame valmistuma Markuse magistrieksamiks ja suviseks Budapesti konkursiks. Põnev!

Mul on veel paar kuud aega, et palju asju enda jaoks selgeks mõelda ja tähtsad otsused vastu võtta. Tunnistan ausalt, et see on hirmutav ja ma pole ammu nii eksinud olnud, aga kõik raskused on millegi jaoks head, eks.

 

tumblr_n1vhmrCiQX1qaobbko1_500

 

Olge mõnusad ja öelge rohkem välja, mida mõtlete. Ma püüan ka rohkem oma nõu kuulda võtta.

Liisa

Full experience ehk Minu Rooma #2

Rooma on nagu üks suur muuseum. Eriti kesklinn ja vanalinn koos oma varemete ja antiiksete hoonetega, mida ilmselt kõik on raamatutest näinud.

Nagu ma varem mainisin, oli esimene mulje mul Roomast palav, haisev ja räpane. Reisi teise päeva esimese poole veetsime proovis ja basseini ääres mõnuledes ning pärastlõunal otsustasime minna linna avastama. Plaanisin enne reisi uuesti itaalia keele algtõed meelde tuletada ja uurida netist kohti, mida ma kindlalt näha tahaksin. Võite kolm korda arvata, kas see mul õnnestus. Viimane kuu enne reisi oli nii kiire, et ma ei jõudnud mitte midagi teha. Niisiis olid mu plaanid minimaalsed ja itaalia keelest ei mäleta ma põhimõtteliselt mitte midagi. Teadsin, et tahan kindlasti ära käia Colosseumis ja Vatikanis. Tahtsin näha Sixtuse kabeli lage ja seda kuulsat sõrmega maali, mis seal laes on. (Jah, ma tean, et selle nimi on “Aadama loomine”, aga kuna mul ei tulnud esimese hooga meelde, kelle loomine see on, siis oli vaatamisväärsuste enda mõeldud nimedega kutsumine läbi reisi üks hea inside-joke).  Igaljuhul. Jalutasime kesklinna kandis ringi, käisime söömas, maiustasime tänavaputkast ostetud puuviljadega ja gelato‘ga. Ma nägin ühe pika tänava lõpust paistvat suurt valget maja, mille katusel oli mingi põnev kuju. Otsustasime siis sammud sinnapoole seada ja kui lõpuks majade vahelt vaade sinna ulatus, olin ma sõnatu. Sel hetkel jõudis kohale, et okei, ma nüüd olengi päriselt siin ilusas ja antiikses Roomas. Kuna ma olen täielik kunstiajaloovõhik, pidin ma hiljem guugeldama, mis see seal siis õigupoolest oli. Tuli välja, et tegemist oli ühendatud Itaalia esimese kuninga Vittorio Emanuele II monument (Monumento Nazionale a Vittorio Emanuele II).  Edasi liikusime Colosseumi poole. Olime veidi pettunud, kui saime teada, et sissepääs oli selleks ajaks juba suletud… Siiski oli väga lahe seda oma silmaga näha. Liikusime edasi mööda Konstantinuse kaarest Circo Massimo poole, mis valmistas kerge pettumuse, sest sellest räägiti väga palju, aga midagi seal vaadata küll polnud…

DSC_0543 DSC_0473 DSC_0515 DSC_0518 DSC_0531

Teisel päeval läksime juba varakult suure kambaga Vatikani. Öeldi, et kui varakult minna, siis pole veel järjekorrad jõudnud tekkida. Seda juttu vist räägiti kõigile, sest järjekord oli hiiglaslik! Kohe tuldi meile peale suruma paketti, millega ei pea me järjekorras ootama ning saame sellega ekskursiooni + sissepääsu nii Vatikani muuseumi kui basiilikasse. Hind oli ka loomulikult kordades kõrgem ja need tüübid ei tundunud eriti usaldusväärsed. Seega otsustasime jääda järjekorda. Selliseid pakkumisi pidime tõrjuma päris palju. Lõpuks mul viskas see pidev “skip the line” möla üle ja kui järjekordne “giid” meid ära rääkima tuli ja küsis, et kas me tahame järjekorras oodata, vastasin ma “yes, we want the full experience”. See mõjus. Tüüp pidas seda geniaalseks vastuseks ja jättis meid rahule. Reaalselt, sa pole saanud full tourist experience‘i, kui sa pole 2,5 tundi muuseumi järjekorras oodanud. Ootamine seal palavuses oli veidi raske, aga ma ei kahetse. Nägin oma sõrmega maali ära ja tegin sellest isegi salaja pilti 😀 Ise olin nii rahul endaga. Peetruse väljakul oli isegi päris kahju vaadata inimesi keset päeva lauspäikese käes järjekorras seismas. Otsustasime basiilika jätta mingiks muuks päevaks, kuid lõpuks me ei jõudnudki sinna. Vähemalt nägime väljaku ära.

DSC_0631  DSC_0520 (1) DSC_0569 DSC_0575DSC_0611 DSC_0682

Järgmine vaba päev, et mängida turisti, oli laupäeval. Olime teinud suured plaanid, aga kuna minu enesetunne polnud just kiita (loe: olin suremas), saatsin oma kamba teele ja jäin ise hotelli. Lösutasin basseini ääres, magasin natuke ja liitusin õhtul hoopis teise seltskonnaga. Plaan oli näha Trevi purskkaevu, Pantheoni ning jõuda lõpuks kirikusse, kus toimus konkursi autasustamine ja Grand Prix kontsert. Lisaks neile jäid tee peale veel Piazza Barberini, Adrianuse tempel ja Piazza Navona, kus on hullult ilusad purskkaevud! Üldse on Roomas hästi palju ilusaid purskkaeve ja iga teine kirik on kui vaatamisväärsus. Pärast autasustamist liikusime kõik koos sööma ja seal olime ise kui vaatamisväärsus. Töötajad filmisid, kuidas me lihtsalt kogu restorani okupeerisime 😀

DSC_0786 DSC_0792 DSC_0780 DSCF2917

Pühapäeval oli kindel plaan minna Colosseumisse ja Foorumitesse. Teadsime, et sinna saab sama piletiga, niiet kõik oli super. Suur üllatus oli meil Colosseumi kassas, kui küsiti, et kui palju meid on ja siis lihtsalt piletid mulle kätte suruti. Ma tükk aega ei saanud aru, et mis toimub, aga siis tuli välja, et iga kuu esimesel pühapäeval on sissepääs tasuta. (Pro tip!!!) Pole vist vaja öelda, kui õnnelikud me olime. Foorumis oli päris piinarikas käia, sest oli keskpäev, tuult polnud ja temperatuur oli kuskile 35 kraadi kanti. Lõunasöögil saime korralikult tünga, sest see pole õige reis, kui sa vähemalt ühe korra millegagi petta ei saa. Pärast seda lohutasime ennast väikse poetiiruga. Pärast jäid meie teele veel Hispaania väljak oma kuulsate treppidega ja Piazza del Popolo. See päev oli nii full experience kui üldse sai olla!

DSC_0819GOPR5751GOPR5749DSCF2942DSCF2977DSC_0860    DSCF2975IMG_3111  DSCF2960    DSC_0870

Kuna esmaspäeval oli meil terve hommikupoolik vaba, plaanisime veel minna viimaseid vaatamisväärsusi vaatama. Ilmselgelt me sinna omadega lõpuks ei jõudnudki… Kahju, aga samas on siis mul järgmiseks korraks nimekiri olemas, kuhu esimesena minna! Tagasi lähen ma kindlalt, selles pole kahtlustki!

Kui ma oma reisipilte vaatan, tuleb meelde, kuidas ühes Loovkirjutamise loengus õppejõud millegiga seoses näitas slaididelt fotoseeriat “Mina ja mu monument”. Päris naljakas tegelikult, kuidas reisil olles nagu peaks iga kuulsa asjaga pilti tegema. See on naljakas, aga samas ma ise teen ju seda ka. Pärast on ikka tore vaadata ja meenutada, muidu paari aasta pärast enam ei mäletagi.

IMG_5e6d88ee72ae1fe54600cfcfc655fa70

Olge mõnusad!

Liisa

No fun allowed ehk Minu Rooma #1

Võtan end lõpuks kokku ja jagan teiega oma muljeid Roomast.

Käisin oma armsa Tartu Noortekooriga konkursil Musica Sacra a Roma. Ettevalmistused reisiks käisid üle kivide ja kändude ja ausalt öeldes olin ma väga närvis. Pean ennast tugeva lavanärviga inimeseks ja ka taolisele rahvusvahelisele konkursile läksin juba kuuendat korda, kuid pulss oli kõrge. Osalesime vaimuliku ja ilmaliku muusika kategoorias ning repertuaar oli raske. Päris ausalt. Siiski olen õnnelik, sest punktide poolest läks meil väga hästi, saime kulla ja hõbeda, ja nii mõnestki laulust jäi endale väga positiivne emotsioon. Poetasin isegi pisara (tegin Elina Borni, haha). Hiljem sain teada, et närveerisin põhjusega, sest mõlemad kategooriad, milles osalesime, olid konkursi tugevaimad. Koor, kes meile (vähemalt meie tüdrukutele) kõige rohkem meeldis, oli Taanist. Koori imeline kõla ja eriti kompud poisid pakkusid nii palju elevust, et nii mõnigi TNK noormees oli lausa armukade. Autasustamisel ei imestanud meist keegi, et taanlased kõik kinni panid: võitsid mõlemad kategooriad ja Grand Prix! 🙂

Mida ma algusest peale juba endale teadvustasin, oli see, et kõige olulisem sellel reisil on minu jaoks seltskond ja muud elamused. Rooma on tohutult võimas linn! Kuigi esimene mulje sellest polnud just parim. Hotellist metroopeatuseni viiv tänav oli tohutult räpane! Ja see polnud isegi mingi suvaline kõrvaltänav. Õnneks hotell oli meil tore ja ilus. Õnnelikumal seltskonnal oli vaade basseinile. Kuna temperatuur oli Eestiga võrreldes pea 20 kraadi soojem, oli päevasel ajal päris raske väljas olla. Konstantse higistamisega harjusin alles reisi viimastel päevadel. Juba esimesel hommikul vedasime ennast basseini äärde mõnulema. Ja seda tegime ka kõigil ülejäänud päevadel. Mõnus oli sooja päikese käes lesida ja end aeg-ajalt basseinis jahutamas käia. Avastasime, et sealsel basseinipoisil on unistuste töö. Ta saab lihtsalt päevad läbi basseini ääres jalutada, aeg-ajalt päikesevarje lahti teha ning külastajatele rätikuid pakkuda. Esimesel päeval oli seal hästi sõbralik noormees, kes tuli kohe aktiivselt oma abi pakkuma. Aga siis… tõn-tõn-tõn.. saabus funpolice. Päev (või paar) hiljem tuli uus basseinipoiss, kes keelas lõbutsemise ära… Kas teil on ka nii, et kui ei lubata basseini pommi hüpata, siis te just tahate seda teha? Minul küll oli nii. Eriti kurb saatus tabas Sandrit, kes nägi vaeva kummimadratsit täis puhudes, kuid mille funpolice ära keelas. Vähemalt lõbustasime end temast eesti keeles rääkimisega. Ja mässajad, nagu me oleme, veetsime hoolimata keelust lõbusalt aega.

Kui päevad veetsime basseini ääres ja linna avastades, siis õhtutel harjutasime lähedustunnet mitmekümnekesi ühes hotellitoas aega veetes. Häid lauljaid mahub palju ühte tuppa. Ainus mure selle juures oli see, et oli tohutult palav. Konditsioneer andis ilmselt otsad, sest hoolimata sellest, et see oli kõige madalamal temperatuuril, polnud ruumis ikkagi õhku, mida hingata. Psühholoogiliselt tahtsin ma teha akna lahti, sest öösel peaks õues olema jahedam ja väljast peaks tulema õhku. Oo ei. Väljas oli ka öösel umbes 25 kraadi ja tuult, mis oleks õhku natukenegi liigutanud, polnud ollagi. Imestasin mitu päeva ka selle üle, et naabrid aktsepteerisid meie valjuhäälseid diskussioone ning improviseeritud öölaulupidusid rõdul. Ei tea, kas asi oli uutes naabrites või kannatuse katkemises, kuid viimasel õhtul saime administratsioonist kaks kurja telefonikõne meie lärmi kohta. Kui teise kõne lõpus meid politseiga ähvardati, saime aru, et oleks aeg pidu laiali saata. Aga oli fun!

Reisi jooksul harjusin ma nii ära, et pidevalt on mul kamp omasid ümber ja ma ei pea midagi üksi tegema. Kõige kurvem hetk oligi see, kui me kell 4 öösel tagasi Tartusse jõudsime ja kõik bussilt ruttu oma kodudesse kiirustasid. Ja siis kui ma olin oma 19,7 kilose kohvriga viiendale korrusele roninud ja ukse seestpoolt lukku keerasin ja kuulsin, kuidas see tühjast koridorist vastu kajas, sain aru, et olen seal täiesti üksi. Et enam polegi nii, et võin paljajalu oma toast teise koridori otsa minna ja seal on kamp sõpru. Ilmselgelt olid ka teised veidi kurvad, sest juba järgmisel õhtul maandusime kambaga spontaanselt Trummide juurde. Armsad inimesed on nad mul!

DSC_0404 DSC_0377 DSC_0383 DSC_0563 DSC_0666 DSC_0685 (1) Snapchat--8136400784194996836DSC_0722 DSC_0732 DSC_0803 DSC_0848 (1)   GOPR5449  IMG_5167 IMG_2744 IMG_2802 IMG_3016 IMG_3023  Snapchat-2672472271362602216GOPR5499DSC_0878DSC_0906

Mul on veel lugusid, stay tuned!

Liisa